Kolmapäev, 13.märts

Programm ütleb "Free time all the day"

Oleme juba Eestis kokku leppinud, et selle päeva eesmärk on Mont-Saint-Michel, hurmav saar  Prantsusmaa põhjarannikul, Normandia ja Bretagne'i vahele jäävas Mont-Saint-Micheli lahes

 (kuna minu aparaat ja olematud oskused ei suuda selle koha ilu piisavalt vääriliselt jäädvustada, kasutan selle hunnitu paiga illustreerimiseks ka kordades paremate töid)

Mont-Saint-Michel, pildi allikas:
footage.framepool.com

Punkt kell 7.30 avavad Kalle ja Magnus kohaliku Hertzi agentuuri ukse. Oleksime ka varem avanud, aga uks oli lukus. Nädal varem broneeris Magnus meile soodsa ja moodsa (khm!) Reanault Clio (vahemärkus: Renault on ainus autotootja, kes on kasutanud muusade nimesid. Clio (või Kleio) on ajaloomuusa. Thalia (Thaleia) - komöödiamuusa)

Muidugi oleme me kõik suuremates autodes istunud, kuid päevaseks reisiks sinna ja tagasi on autot küll ja veel. Pealegi ei ole sellel tegelasel läbisõidupiirangut, mis võimaldab tagasituleku muuta pisukeseks seikluseks. Eestikeelne TomTom on targa mehena taskus ja peagi ka oma standardasendis. Prantsusekeelne saab puhkust.

Minna on pisut enam kui 200 km. On piisavalt varane kellaaeg, ummikuid õnnestub vältida. Tuleb läbida küll arutult palju väikseid ringeteid, aga Kalle (jajah, Kalle on täna meie juht. le šofjöör, nagu me teda hellitav-austavalt kutsume) on kindlusa ja vana rahu ise. Suund sirgelt põhja, linn nimega Rennes u 100 km kaugusel ootamas.

Me liigume Loire jõe ääresti Bretagne piirkonda. Silmaga näha, et põllumajandus on olulisel kohal. Rapsipõllud, loomakarjad, rammusad karjamaad torkavad silma. Mustavatel põldudel on ohtralt näha laotamist ootavaid sõnnikuhunnikuid ("Meil saad kohe trahvi, kui nii käitud", mühatab hobitalunik Kalle)

Rennes pöörame kirdesse, Normandia suunas. Maantee kõrvale ilmuvad aeg-ajalt lõputud õunapuuaiad ja sildid, mis teatavad ühest või teisest calvadosi maitsemise võimalusest. Lehmade kõrval järjest enam ka lambaid. Maastik muutub madalamaks, puud madalamaks ja mingi pöörde järel hakkab kaugusest paistam Tema Majesteet. ÜRO kultuuripärandi pärl Mont Saint Micheli saar.

Eeltöö on tehtud, teame, et paal km enne saart on suur parkla ja saarele viib buss. Parkla on tõesti hiiglaslik. Õnneks ei ole hooaeg, seega väga palju rahvast ei ole. Lihtsalt palju on. Sadades, mitte tuhandetes. Kuuleb igatsugu keeli. Hispaania noortegruppe tundub mitmeid olema.. Ahjaa, buss. See on tõeline pärl. Nagu rong: juhikabiin on mõlemas otsas. Ringi pöörama ei pea, juht väljub lõpp-peatuses ühest kabiinist ja ronib teise.

Tuul. Esimene mulje saare juures on meeletu tuul. Ma ei mäleta, et oleksin Pärnus elades kunagi sellist tuult kogenud. Muidugi ei peata see meid. Magnus eelluure teatab, et saar on suuremat sorti turistilõks. Ongi, selge see. Kohe väravst algavad suveniiripoed, mis vahelduvad suurmate ja väiksemate söögikohtadega. Me maname kivinäod ette (suveniirid jäävad pärastiseks!) ja alustame tõusu

Kalle on valmis saart vallutama

Tõus on ... tuntav. Aga SEE on alles algus. Sest kui me jõame  Notre-Dame-sous-Terre'i kiriku jalamile, algavad trepid.

Teisipäev, 12.märts

"Kurat, kus must leib on" röögib Hannes Võrno ühes Kreisiraadio sketšis. Sama tahaks hüüda hommikusöögileti ees. Saiakesed, croissantid, purgikesed mooside ja keedistega.  Kausikesed müsli ja erinevate helveste tarvis. Liitrised pudelid (mitte kannud!) apelsini- ja mangomahlaga. Kumbagi üks, mida nobe näitsik sagedasti täitmas käib. Ja kuskil serva peal üks väike vaene väsinud tumedat ciabattat meenutav sai. Kus on sink? juust? kohvi?.

Kohvi leiame kiiresti. Sink ja juust ilmuvad lõpuks välja ja veelgi toredamaks muudab hommikueine värskelt pressitud apelsinimahl.

Ja nüüd tähelepanu Taavi Aas ja Urmas Klaas. Palun lähetage ennast Nantes´i linn vaatama, kuidas on võimalik hoida kolmesajatuhandelise linna süda autovaba. Südalinnas liiguvad trammid, bussid, taksod ja ongi enam-vähem kõik. Olgu, mõned teeninduautod ka

Nantes´trammid. Pildi allikas: https://www.20minutes.fr/nantes

Tramm käib tihedalt ja on üsna täis. Kuna me suundume hariduslinnakute suunas, on keskmine reisja vanuses 18-22 aastat. Keskmine kontroll on tunduvalt vanem, turskem, mehelikum ja nõudliku pilguga. Nii, mõtlen, kas tõesti tuleb edaspidi igal sõidul oma sõiduõigust tõestama hakata? Etteruttavalt - ei tule. See jääb esimesks ja viimaseks korraks.

« Recteur Schmitt »  kostub valjuhääldist. Kalle nõksab peaga: aeg väljuda. Siin ongi Lycée Professionnel François Arago, vastuvõttev kool. Hr arago, muide, oli väljapaistev 19.sajandi prantsuse teadlane, kes muu tähtsa tegevuse kõrval on ka peaministri ametit pidanud.

Maja ees on suur plats, aiaga piiratud. kalle teab, et sühel heal päeval ilmuvad sinna lambad. Me ei usu. Asjata, viimasel päeval näeme neid oma silmaga.

Meid võtab vastu hr direktor isiklikult. Musjöö Gerard Legrand. Pakub kohvi (kange! väga, väga hea!) ja vabandab paljusõnaliselt: musjöö Morrison, kes pidi meile kooli tuvustama, on ootamatult haigestunud. Ja nüüd peame me leppima tema mitte just parima inglise keelega. Me lepime meelsasti. Ringkäiik algab metalliosakonnast

Metallierialade õppeklass

Mr Legrand räägib, et koolis õpib umbes 550 õpilast ja õpetajaid on ca 50. Et õppetöö vältab 3 aastat, ettevõtetes ollakse praktikal II ja III aastal, et kool on populaarne ja laupäeval on neil lahtiste uste päev. Näitab uhkusega äsjasoetatud 3D printerit, mis vuhib A tähti printida. A nagu Arago. Neid jagatakse laupäeval külalistele

Osa tulevaste santehnikute ettevalmistusruumist

Magnus uurib vastuvõtu põhimõtete kohta. On teil konkurss? Vestlused? Konkurss on, vestlusi mitte. Linnavalitsuse poolt heaks kiidetud arvutiprogramm seab keskmise hinde ja iseloomustuse põhjal kandidaadid pingeritta ja koolil võtab vastu niipalju, kui number ette näeb.

Audio-videotehnikute ettevalmistusklass

Läbime erinavd õppekorpused. Näeme, kus ja kuidas õpivad valveseadmete tehnikud, santehnikud ja lõpuks ka tislerid. Hr Legrand räägib hingestatult žestikuleerides, parem käsi hoidmas telefoni, millest leiab aeg-ajalt tõlkeabi. Tervitab palju. Kolleege, õpilasi. Kõik on väga viisakad ja heatahtlikud.

Metalli- ja puiduerialade ühine ladu

On aeg pidulikuks lõunaks. Söögikompleks kannab loomulikult nime restaurant ja on ühine õppijatele ja õpilastele. St köök on ühine, söögisaalis siiski mitte. Lõunapaus kestab tund aega.
Meie jaoks on valmis pandud kolmas saal, nn sakstekamber. Laud on rikkalik nii söökide kui jookide poolest.Saame prantsuse söögikommete kiirkursuse: aperatiiv-salat-põhiroog-juust-magustoit (enamasti kook)-kohvi. Juba salatiportsjon taldrikul on nii suur, et mina jätan põhiroa vahele.
Meiega liituvad madame Christine Delati kes on programmi prantsuse-poolne koordinaator ja õpetajad, kes poistega tegelesid. Ka proua Katrin, kes on Nante´is elav eestlanna ja aitab vajadusel tõlkida. Tund möödub meeldivalt sundimatus vestluses.

Pärastlõunal põhjalikum tutvumine puidutöökojaga. Masinaid ja ruume ning tööprotsesse näitab/tutvustab musjöö Christophe, napisõnaline kuid väga asjatundlik õppejõud.

Musjöö Christophe ja üks tema masinatest

Esmaspäev, 11.märts

Kell heliseb On pool neli hommikul. Poole tunni pärast tuleb Kalle ja võtab mu peale. Kohver on pakitud, teen kiire kohvi ja juba teatab telefonihelin, et Kalle on kodust teele asunud. Veerand tunni pärast liituvad meiega Magnus ja Sven. Läks lahti. Esimne peatus: Tallinn.

Tee on OK. Kuni... peale Koset hakkab tulema tihedat lörtsi. Vaatan ilmateadet: Nantes +10. Lootus peagi kevadesse jõuda annab autole tiivad.

Lennujaama formaalsused jäävad kiirelt selja taha. Kohtume õpilastega, kes ootavad lendu Stockholmi, et sealt edasi Reikjavikki põrutada. Teame ka, et hommikune Tartu-Helsingi on enamsti täidetud Tartu KHK õpilaste ja õpetajatega. Ei tea, mida Rotterdami Erasmus ütleks, kui teaks, et tema nime sümbolina kasutades liigub sadu inimesi "suurtel kiirustel ja hulgakaupa" (Tsitaat: A.Rüütel) Kirjutaks võib-olla uue käitumis- ja kombeõpiku?

Meie ei lenda Rotterdami. Amsterdami küll. Schipholi lennujaam on hiiglaslik (vt pilti).

https://www.deimos-imaging.com

Kuna meil on aega laialt käes, otsustame seda kasutada kiirvisiidiks vanalinna. Magnus teab ja oskab, tunneb tänavaid ja salakäike ja viib meid paari tuntud kanali ja hoone juurde.





.

Atlas Viplalat ootamas

Näiteks kuninganna lossi juurde. Ja seal katusel on teadagi Atlas, kelle Viplala ellu ja siis tagasi kujuks tinistas. Meie tinistasime enadal kõhud täis ja sõitsime tagasi lennuväljale.

Air Balticu vahetas välja Air France, joviaalne kapten või tema abi rääkis pika jutu võõras (jah, ma tean, et prantsuse) keeles, pakuti muffinit ja kohvi ja juba oligi kõik lõppenud. Nantes, siin me oleme.

Sithkohani jääb 15 minutit

Ibis Nantes, tuba nr 2

Takso sõidab sihtkohta kiiresti. Võõras linn ajab pea segamini, muidugi. Aga kohale me jõuame, chek-in sujub ja peagi asuvad 4 musketäri (khm!) linna vallutama (pardon, avastama). Meil on giid ka: Kalle, kes siin juba käinud on ja mälus sobrades leiab kõik olulised kohad kiiresti või peaaegu kiiresti üles. Saame esimese õppetunni haute cuisine asjus, leiame üles teatri ja kuningliku platsi ja veel mõned vaatamisväärsused ning varane ärkamine teeb oma töö: hotell ja voodi kutsuvad.

Sissejuhatuseks

"Kas Sa õpilaste saatmisest välispraktikale oled huvitatud?" Magnuse toon on asjalik ja kõne kärsitu. Tal on kiire. nagu alati.

"Muidugi", kokutan kuidagi vastuseks. See on  niiii ootamatu ja põnev pakkumine, hapnikuvoolik läheb korraks sõlme ja täitub siis erakordselt kiiresti topeltkoguse kõrgekvaliteedilise kraamiga.

https://www.mysmartlife.eu/cities/nantes/

"Hästi. Pane ennast märtsi alguseks valmis. Nantes´i linn, tisleriõpilased, sina, mina, Kalle ja üks džentelmen Tiksojalt" jätkab Magnuse häälega kuulipilduja. "Hiljem näeme"

Telefon taskusse. Ise toolile. Puuga pähe saanud ... ei ole. Hoopis dr Google lahti ja teadagi, milline otsingusõna. Panen siia kõrvale ka esimese pildi, mille sel päeval avasin.

Ja loomulikult tuli teha ka kiire uuring linna enda kohta. Mälus sobramine andis mulle vaid ühe vastuse: Nantes´i edikt (1598 - kontrollisin hiljem, peast ei mäletanud), millega hea Henry IV ( "Pariis väärib üht missat" etc) kuulutas kaotliikluse Prantsusmaal riigiusuks, aga prantsuse protestantidel ehk hugenottidel lubati oma usutunnistust kuulutada ja  peaaegu kogu Prantsusmaal ka jumalateenistuisi pidada.

Mis ma siis teada sain? Eestikeelsest üsna vähe. Et linna asutasid keldid ja juba Caesar vallutas selle ligi 2100 a tagasi. Et ta oli Bretagne´i hertsogkonna keskus ja hiljem ka orjakaubanduse keskus. Et see on Jules Verne sünnilinn. Et see on tähtis raudteesõlm. Et ta sai tugevasti II Maailmasõja ajal kannatada, kui britid ja jänkid teda pommitasid. Et seal elab täna u 300 000 inimest. Inglisekeelne Wiki on muidugi palju põhjalikum, aga suurt mõtete sedas refereerida ei ole.

Üks Nates´i tõmbenumbreid on hiiglaslikud looma-( või putuka-) kujulised masinad.
Pilt: http://ee.france.fr/en/discover/machines-ile-nantes

Nende teadmistega varustatult saabun järgmisel nädalal instruktaažile Kohal on 4 õpilast: Margo Paas ja Raimo Aero, kes lähevad praktikale  Saint-Gereonis asuvasse mööbliettevõttesse Moreau Agencement; Rando Valvikut ja Allar Angerjat aga ootab praktika Sainte Pazennes asuv firma Media 6. Mõlemad praktibaasid asuvad linnast väljas, nii et logistika tuleb noorhärradel enne teele asumist suures plaanis endale selgeks teha. Andrei jagab pabereid ja näpunäiteid, kuhu allkiri võtta, millele tähelepanu pöörata ja mida vältida. Põhjalikult, aga kiiresti saame vajaliku info kätte. Jääb üle vaadata kella ja kalendrit ja oodata põnevusega Algust.