Kolmapäev, 13.märts

Programm ütleb "Free time all the day"

Oleme juba Eestis kokku leppinud, et selle päeva eesmärk on Mont-Saint-Michel, hurmav saar  Prantsusmaa põhjarannikul, Normandia ja Bretagne'i vahele jäävas Mont-Saint-Micheli lahes

 (kuna minu aparaat ja olematud oskused ei suuda selle koha ilu piisavalt vääriliselt jäädvustada, kasutan selle hunnitu paiga illustreerimiseks ka kordades paremate töid)

Mont-Saint-Michel, pildi allikas:
footage.framepool.com

Punkt kell 7.30 avavad Kalle ja Magnus kohaliku Hertzi agentuuri ukse. Oleksime ka varem avanud, aga uks oli lukus. Nädal varem broneeris Magnus meile soodsa ja moodsa (khm!) Reanault Clio (vahemärkus: Renault on ainus autotootja, kes on kasutanud muusade nimesid. Clio (või Kleio) on ajaloomuusa. Thalia (Thaleia) - komöödiamuusa)

Muidugi oleme me kõik suuremates autodes istunud, kuid päevaseks reisiks sinna ja tagasi on autot küll ja veel. Pealegi ei ole sellel tegelasel läbisõidupiirangut, mis võimaldab tagasituleku muuta pisukeseks seikluseks. Eestikeelne TomTom on targa mehena taskus ja peagi ka oma standardasendis. Prantsusekeelne saab puhkust.

Minna on pisut enam kui 200 km. On piisavalt varane kellaaeg, ummikuid õnnestub vältida. Tuleb läbida küll arutult palju väikseid ringeteid, aga Kalle (jajah, Kalle on täna meie juht. le šofjöör, nagu me teda hellitav-austavalt kutsume) on kindlusa ja vana rahu ise. Suund sirgelt põhja, linn nimega Rennes u 100 km kaugusel ootamas.

Me liigume Loire jõe ääresti Bretagne piirkonda. Silmaga näha, et põllumajandus on olulisel kohal. Rapsipõllud, loomakarjad, rammusad karjamaad torkavad silma. Mustavatel põldudel on ohtralt näha laotamist ootavaid sõnnikuhunnikuid ("Meil saad kohe trahvi, kui nii käitud", mühatab hobitalunik Kalle)

Rennes pöörame kirdesse, Normandia suunas. Maantee kõrvale ilmuvad aeg-ajalt lõputud õunapuuaiad ja sildid, mis teatavad ühest või teisest calvadosi maitsemise võimalusest. Lehmade kõrval järjest enam ka lambaid. Maastik muutub madalamaks, puud madalamaks ja mingi pöörde järel hakkab kaugusest paistam Tema Majesteet. ÜRO kultuuripärandi pärl Mont Saint Micheli saar.

Eeltöö on tehtud, teame, et paal km enne saart on suur parkla ja saarele viib buss. Parkla on tõesti hiiglaslik. Õnneks ei ole hooaeg, seega väga palju rahvast ei ole. Lihtsalt palju on. Sadades, mitte tuhandetes. Kuuleb igatsugu keeli. Hispaania noortegruppe tundub mitmeid olema.. Ahjaa, buss. See on tõeline pärl. Nagu rong: juhikabiin on mõlemas otsas. Ringi pöörama ei pea, juht väljub lõpp-peatuses ühest kabiinist ja ronib teise.

Tuul. Esimene mulje saare juures on meeletu tuul. Ma ei mäleta, et oleksin Pärnus elades kunagi sellist tuult kogenud. Muidugi ei peata see meid. Magnus eelluure teatab, et saar on suuremat sorti turistilõks. Ongi, selge see. Kohe väravst algavad suveniiripoed, mis vahelduvad suurmate ja väiksemate söögikohtadega. Me maname kivinäod ette (suveniirid jäävad pärastiseks!) ja alustame tõusu

Kalle on valmis saart vallutama

Tõus on ... tuntav. Aga SEE on alles algus. Sest kui me jõame  Notre-Dame-sous-Terre'i kiriku jalamile, algavad trepid.